1165 tartlase vastused näitavad, miks linna rohealade muutused tekitavad korraga toetust ja kriitikat

1165 tartlast osales Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledži tööstusökoloogia eriala tudengi Kärt Orase magistritöö uuringus, mis vaatas, kuidas elanikud suhtuvad Tartu parkides ja haljasaladel tehtud muudatustesse. Tulemuste põhisõnum on selge: rohealad on tartlaste igapäevaelus väga olulised ning elurikkuse suurendamist üldiselt toetatakse, kuid nähtavad muutused, nagu harvem niitmine ja kõrgem taimestik, vajavad paremat selgitamist ja läbimõeldud hooldust.

Allikas on Tartu linna 5. juunil 2026 avaldatud ülevaade Kärt Orase magistritööst. Tööd juhendasid Aija Kosk ja Maie Kiisel.

Mida lugejad peavad teadma

• Uuringus osales 1165 inimest.
• Enamik vastanutest kasutab parke ja haljasalasid regulaarselt jalutamiseks, liikumiseks ja puhkamiseks.
• Rohkem kui pooled vastajad leidsid, et viimaste aastate muutused on muutnud rohealad nende jaoks meeldivamaks.
• Kõige enam tekitasid kriitikat niitmata alad, kõrgem taimestik ja kohati ebapiisavana tajutud hooldus.
• Kliimamuutustega kohanemise meetmetest toetati enim puude istutamist, varjulisi puhkealasid ja parkimisalade haljastamist.

Tartlased toetavad elurikkust, kuid ootavad korrastatud linnaruumi

Uuringu järgi ei ole Tartu rohealad elanike jaoks ainult kohad, kuhu minna vabal ajal puhkama. Paljude jaoks moodustavad pargid ja haljasalad osa igapäevasest liikumisteekonnast. See tähendab, et muutused rohealade hoolduses puudutavad otseselt seda, kuidas inimesed oma linna kasutavad.

Tartu on viimastel aastatel jätnud mõnes paigas muru harvemini niidetuks, rajanud looduslähedasemaid alasid ja hoidnud alles kõrgemat taimestikku. Selliste võtete eesmärk on toetada elurikkust ning aidata linnal paremini toime tulla kliimamuutuste mõjuga.

Kärt Orase magistritöö kokkuvõtte järgi oli üldine suhtumine elurikkuse suurendamisse positiivne. Enamik vastanutest pidas oluliseks, et linn toetaks looduse mitmekesisust. Samas ei tähenda see, et kõik elurikkuse nähtavad vormid elanikele ühtmoodi meeldiksid.

Niitmata alad näitavad toetuse piiri

Kõige rohkem kriitikat said uuringus niitmata alad, kõrgem taimestik ja hooldus, mida osa elanikke pidas ebapiisavaks. See on oluline täpsustus: küsitluse põhjal ei saa järeldada, et tartlased oleksid elurikkuse suurendamise vastu. Pigem näitab see, et looduslähedane linnakeskkond peab elanike silmis olema arusaadav, kasutatav ja hooldatud.

Uuring toob esile pinge kahe ootuse vahel. Ühelt poolt soovitakse linnaruumi rohkem loodust ja mitmekesisust. Teisalt hinnatakse jätkuvalt esteetikat, korrastatust ja mugavat kasutust. Just nende ootuste tasakaalustamine määrab, kas muutus paistab elanikule läbimõeldud lahendusena või lihtsalt hooldamata alana.

Sellest järeldub ka piirang uuringu tõlgendamisel. Allika põhjal saab öelda, et rohkem kui pooled vastajad hindasid muutusi meeldivaks ja et elurikkuse põhimõte leidis laia toetust. Täpseid protsente eri meetmete kaupa avaldatud kokkuvõttes ei esitata, seega ei saa üksikute lahenduste populaarsust numbriliselt võrrelda.

Kuumus ja varjulised puhkealad teevad muutuse nähtavaks

Kliimamuutustega kohanemise puhul toetasid tartlased kõige enam lahendusi, mille mõju on igapäevaselt lihtne tajuda. Nende hulka kuulusid puude istutamine, varjuliste puhkealade rajamine ja parkimisalade haljastamine.

Need on linnaruumi kasutaja jaoks konkreetsed muudatused: kuumal päeval pakub puu varju, haljastatud parkimisala vähendab kõvakattega pinna mõju ning varjuline puhkeala teeb avalikus ruumis viibimise mugavamaks. Seetõttu on nende kasu elanikule kergemini mõistetav kui lahendustel, mille mõju avaldub eelkõige ökosüsteemi tasandil.

Näiteks kuivanud puidu jätmist rohealadele toetasid inimesed ettevaatlikumalt, kuigi sellisel materjalil võib olla elurikkuse säilitamisel oluline roll. See näitab, et linnal tuleb selgitada mitte ainult seda, mida tehakse, vaid ka seda, miks mõni esmapilgul ebatavaline hooldusvõte loodusele vajalik on.

Mida see Tartu parkide kasutajale tähendab

Tartu elanikule tähendab rohealade muutumine tõenäoliselt seda, et kõik avalikud haljasalad ei näe tulevikus enam välja nagu ühtlaselt madalaks niidetud muruplatsid. Mõnes kohas võib olla rohkem kõrget taimestikku, mõnes kohas rohkem varje andvaid puid ning mõnes kohas lahendusi, mis on mõeldud putukatele, lindudele ja taimestiku mitmekesisusele.

Uuringu järgi ei piisa aga ainult elurikkuse eesmärgi seadmisest. Kui linn soovib, et inimesed muutusi toetaksid, tuleb neid nähtavalt ja arusaadavalt põhjendada. Samuti jääb oluliseks hoolduse kvaliteet: looduslähedane ala ei tohiks mõjuda juhusliku või mahajäetuna.

Tartu kogemus näitab, et rohealade tulevik ei ole ainult haljastuse teema. See on ka küsimus usaldusest, linna selgitustööst ja sellest, kuidas inimesed tajuvad avalikku ruumi, mida nad iga päev kasutavad.

Source: Tartu Linnavalitsus